blasfeemia
Blasfeemia on püha või pühaks peetava teotamine, eriti jumalate, jumalikkude olendite või usuasjade solvamine sõnades või tegudes. Paljudes ühiskondades on blasfeemia olnud ja on osaliselt siiani karistatav tegu.
Blasfeemia on religioossete pühaduste, jumalate, prohvetite või pühakirjade teadlik solvamine, laimamine või häbistamine. Sõna kasutatakse peamiselt usulises kontekstis, kus mingi väide, tegu või kunstiline väljendus riivab tugevalt usklike religioosseid tundeid või rikub usklike jaoks pühasid tavasid. Blasfeemiaks võidakse pidada näiteks jumala nime väärkasutamist, pühakirjade pilkamist, usutalituste naeruvääristamist või jumalikkude kujutiste teotamist. Ajalooliselt on blasfeemia olnud paljudes ühiskondades raskel karistatav kuritegu, sageli surmanuhtlusega. Keskajal ja varauusajal Euroopas mõisteti blasfeemiat toime pannud isikud tihti tuleriidal hukkamisele. Tänapäeval eksisteerivad blasfeemiaseadused endiselt paljudes riikides, eriti islamimaailmas, kus püha prohveti Muhammedi pilkamine võib kaasa tuua surmanuhtluse. Demokraatlikes lääneriikides on blasfeemiaseadused enamasti kaotatud või neid ei rakendata, kuna need peetakse vastuolus sõnavabadusega, kuid aeg-ajalt tekitavad blasfeemiaga seotud juhtumid ühiskondlikke pingeid. Eestis on blasfeemia kriminaalkorras karistatavuse põhimõte kaotatud, kuigi usuühingute solvamine võib teatavatel juhtudel langeda muude sätete alla.
Etümoloogia
Laenatud läbi saksa keele (Blasphemie) kreeka keelest (blasphēmia 'jumalateotus, laimukõne'), mis koosneb osistest blaptein 'kahjustama' ja phēmē 'kõne'
Kasutusnäited
Keskaegses Euroopas võidi blasfeemia eest mõista tuleriidal hukka.
Kunstniku teost süüdistati blasfeemias, kuna see kujutas usulisi sümboleid provokatiivselt.
Mõnes riigis on blasfeemia siiani kriminaalkorras karistatav.