doktorikraad
Doktorikraad on kõrgeim akadeemiline kraad, mille omandamiseks tuleb läbida doktoriõpe ning koostada ja kaitsta väitekiri. Doktorikraadi omanikul on õigus kasutada tiitlit «doktor».
Doktorikraad on kõrgeim akadeemiline kraad, mis omandatakse pärast magistrikraadi või sellega võrdsustatud kraadi. Doktorikraadi saamiseks tuleb läbida doktoriõpe, mis hõlmab teadustööd, uurimust ja õppeaineid, ning koostada väitekiri ehk doktoritöö, mis peab sisaldama originaalset teaduslikku panust valitud erialal. Väitekiri kaitstakse avalikul kaitsmisettekandel, kus doktorant peab vastama oponeerima määratud ekspertide küsimustele. Eestis on doktoriõppe nominaalkestus tavaliselt neli aastat täiskoormusega õppijale. Doktorikraadi omanikul on õigus kasutada tiitlit «doktor» (lühendatult dr) oma nime ees või kraadi täpsemat nimetust nime järel, näiteks PhD (filosoofiadoktor), MD (arstiteaduse doktor) või teaduste doktor konkreetses valdkonnas. Doktorikraad on oluline kvalifikatsioon teadus- ja arendustegevuses, kõrgkoolis õppejõuna töötamiseks ning paljudel juhtivatel erialadel. Eestis annab doktorikraadi õiguse ülikoolid ning Eesti Kunstiakadeemia.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast «doctor» (õpetaja, õpetatud inimene), mis omakorda tuleneb tegusõnast «docere» (õpetama).
Kasutusnäited
Pärast viit aastat intensiivset teadustööd kaitses ta edukalt doktorikraadi molekulaarbioloogias.
Doktorikraadi omandamine nõuab suurt pühendumust ja võimet iseseisvalt teaduslikke probleeme lahendada.
Ülikooli professuuri kandidaadilt oodatakse tavaliselt doktorikraadi olemasolu oma erialal.