eksistents
Olemasolu, eluolu, olemise viis. Filosoofias ka inimese teadvustatud olemine maailmas.
Eksistents tähistab üldiselt kellegi või millegi olemasolu, esinemist või olemist. Sõna kasutatakse nii igapäevases kõnepruugis kui ka filosoofilises mõtlemises.
Filosoofilises kontekstis viitab eksistents eriti eksistentsialismi traditsioonis inimese teadvustatud olemisele maailmas, kus rõhutatakse isiklikku kogemust, valikuvabadust ja vastutust. Eksistents eristub selles käsitluses pelgast olemasolust selle poolest, et hõlmab inimese suhet iseenda ja maailmaga.
Laiemas tähenduses võib eksistents tähendada ka kellegi eluolu, elamise viisi või olmetingimusi. Selles tähenduses räägitakse näiteks piinarikka eksistentsist või kergelt elatava eksistentsist.
Sõna on eesti keeles kirjanduslik ja mõnevõrra kõrgendatud stiili kuuluv väljend, mida kasutatakse peamisalt haritlaskeeles ja filosoofilistes või kirjanduslikes tekstides.
Filosoofilises kontekstis viitab eksistents eriti eksistentsialismi traditsioonis inimese teadvustatud olemisele maailmas, kus rõhutatakse isiklikku kogemust, valikuvabadust ja vastutust. Eksistents eristub selles käsitluses pelgast olemasolust selle poolest, et hõlmab inimese suhet iseenda ja maailmaga.
Laiemas tähenduses võib eksistents tähendada ka kellegi eluolu, elamise viisi või olmetingimusi. Selles tähenduses räägitakse näiteks piinarikka eksistentsist või kergelt elatava eksistentsist.
Sõna on eesti keeles kirjanduslik ja mõnevõrra kõrgendatud stiili kuuluv väljend, mida kasutatakse peamisalt haritlaskeeles ja filosoofilistes või kirjanduslikes tekstides.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast existentia 'olemasolu, eksistents', mis tuleneb verbist existere 'olemas olema, esinema' (ex 'välja' + sistere 'seisma').
Kasutusnäited
Sõjapõgeniku eksistents võõras riigis oli täis ebakindlust.
Filosoof arutles inimese eksistentsi mõtte üle.
Kunstniku eksistents Pariisis 1920. aastatel oli vaene, aga loov.