enesekaitse
Enesekaitse on õigustatud kaitse enda või teiste isikute vastu suunatud otsese õigusvastase ründe tõrjumiseks. Enesekaitse võib olla nii füüsiline tegevus ründe vastu kui ka õiguslik mõiste, mis vabastab kaitsja vastutusest.
Enesekaitse on õiguslik ja praktiline mõiste, mis tähistab isiku õigust ja võimalust kaitsta ennast või teisi otsese õigusvastase ründe eest. Eesti karistusseadustiku järgi on enesekaitse lubatud, kui see on vajalik otsese ja õigusvastase ründe tõrjumiseks ning kaitse on proportsionaalne rünnakuga. Enesekaitse puhul peab olema tegemist reaalselt toimuva või vahetult ähvardava ründega – pelk võimalik oht tulevikus ei õigusta enesekaitse rakendamist. Oluline on, et kaitsetegevus ei ületaks ilmselgelt seda, mis on ründe tõrjumiseks vajalik. Kui kaitse on ebaproportsionaalselt jõhker võrreldes ründega, võib tegemist olla enesekaitse piiride ületamisega. Enesekaitse mõiste hõlmab ka psühholoogilist aspekti – võimet ennast kaitsta emotsionaalse ja vaimse survega ning isiklike piiride kehtestamist. Selles tähenduses räägitakse enesekaitse oskustest laiemalt kui eluviisist ja isikliku turvalisuse tagamisest. Enesekaitse tehnikaid õpetatakse erinevates võitluskunstides ja kaitsekoolitustel, kus keskendutakse nii füüsilisele kui vaimsele ettevalmistusele ohuolukorras tegutsemiseks.
Kasutusnäited
Kohus tunnistas, et mees tegutses enesekaitse korras, kui ta röövli eest põgenes.
Enesekaitse kursustel õpitakse, kuidas ohtlikus olukorras reageerida ja end kaitsta.
Karistusseadustik lubab enesekaitse korras tekitada ründajale kahju, kui see on vajalik ründe tõrjumiseks.