hääleõigus
Hääleõigus on õigus osaleda hääletamisel valimistel või rahvahääletusel. See on demokraatliku ühiskonna põhiline kodanikuõigus, mis võimaldab kodanikel valida oma esindajaid ja mõjutada riigi poliitikat.
Hääleõigus on kodaniku õigus osaleda hääletamisel valimistel, rahvahääletusel või muul demokraatlikul hääletamisel. See on üks olulisemaid põhiõigusi demokraatlikus ühiskonnas, mis võimaldab inimestel valida oma esindajaid riigikogus, kohalikes omavalitsustes ja Euroopa Parlamendis ning osaleda poliitiliste otsuste tegemisel. Eestis on hääleõigus kõigil täisealistel (18-aastastel ja vanematel) Eesti kodanikel. Kohalike omavalitsuste valimistel on hääleõigus ka neil välismaalastel, kellel on Eestis alaline elukoht. Hääleõigus jaguneb aktiivseks ja passiivseks hääleõiguseks. Aktiivne hääleõigus tähendab õigust valida ehk anda oma hääl kandidaatidele. Passiivne hääleõigus on õigus kandideerida ehk end valida lasta. Mõnedes organisatsioonides, ühingutes ja äriühingutes kasutatakse mõistet hääleõigus ka liikmete või aktsionäride õiguse kohta osaleda organisatsiooni juhtimist puudutavates hääletustes. Ajalooliselt on hääleõiguse laienemine olnud pikk ja oluline protsess – kunagi oli see piiratud ainult teatud varanduslikule või sotsiaalsele klassile, meestele või teatud rahvusgruppidele, kuid tänapäeval on enamikus demokraatlikes riikides hääleõigus üldine ja võrdne.
Etümoloogia
Liitsõna: hääle (hääletus) + õigus (õigus). Eesti keeles on kasutusel 19. sajandi lõpust, kui demokraatlikud liikumised hakkasid nõudma üldist hääleõigust.
Kasutusnäited
Eesti kodanikel on hääleõigus alates 18. eluaastast.
Naised said paljudes riikides hääleõiguse alles 20. sajandil.
Euroopa Liidu kodanikel on kohalike omavalitsuste valimistel hääleõigus ka seal, kus nad alalise elukohaga on.
Aktsiaseltsi üldkoosolekul on igal aktsionäril hääleõigus vastavalt oma aktsiate arvule.