headus
Headus on moraalse õigsuse, heasüdamlikkuse ja eetiliselt õige käitumise omadus; see, mis on hea, õige ja vooruslik.
Headus on eetika ja moraali keskne mõiste, mis tähistab positiivseid omadusi, voorust ja õiget käitumist. See hõlmab nii iseloomuomadusi (lahkus, hoolivus, ausus) kui ka tegusid, mis on suunatud teiste heaolule ja õigluse edendamisele. Filosoofias on headus olnud oluline arutlusteema antiikajast alates. Platon ja Aristoteles käsitlesid headust kui kõrgemat voorust ja eesmärki, millele inimene peaks püüdlema. Kristlikus traditsioonis on headus üks jumaliku loomuse väljendusi ja oluline väärtus moraalsetes õpetustes. Igapäevaelus väljendub headus heade tegude, kaastunde, abivalmiduse ja eetiliste valikute kaudu. Headust seostatakse sageli vastupidisusega kurjusele ning see mängib keskset rolli moraalsetes hinnangutes ja ühiskondlike normide kujunemisel. Eesti keeles kasutatakse sõna nii abstraktse mõistena (headuse ja kurjuse võitlus) kui ka konkreetsete omaduste ja tegude kirjeldamiseks (südame headus, inimeste headus).
Etümoloogia
Tuleneb eesti keele põhisõnast «hea», millele on lisatud tuletusliide -dus (abstraktset omadust või seisundit väljendav liide, nagu ka «vabadus», «õndsus»)
Kasutusnäited
Tema headus ja lahkus olid kõigile eeskujuks.
Filosoofid on sajandeid arutlenud headuse ja kurjuse olemuse üle.
Lapse südame headus peegeldub tema tegudes.