helilooming
Helilooming on muusikateose loomine, helikunstiteose kirjutamine või komponeerimise protsess. Laiem mõiste, mis hõlmab nii akadeemilist kunstmuusikat, populaarmuusikat kui ka heliloomingulist tegevust üldisemalt.
Helilooming on muusikateose loomise protsess ja selle tulemus. See hõlmab meloodiate, harmooniate, rütmide ja muusikaliste vormide väljamõtlemist ning nende fikseerimist noodipildis või helikettale. Helilooming on üks muusikakunsti põhilisi valdkondi, mis eeldab loomingulist annet, muusikalist haridust ja oskust muusikalisi ideid vormistada. Helilooming võib toimuda erinevates žanrites: klassikaline muusika (sümfooniad, ooperid, kontserdid), rahvamuusika töötlused, džäss, popmuusika, filmmuusika, elektroonmuusika jne. Helilooming erineb interpretatsioonist ja esitusest – kui helilooja loob teose, siis esitaja või dirigent toob selle publikuni. Eesti muusikaelus on helilooming olnud oluline kultuurivaldkond, tuntud heliloojatena võib nimetada Arvo Pärti, Veljo Tormist, Eduard Tubina ja teisi. Helilooming kui elukutse nõuab tavaliselt akadeemilist haridust muusikaõppeasutuses, kus õpetatakse kompositsiooni, harmooniaõpetust, orkestratsiooni ja muusikaajalugu. Kaasaegses kontekstis toimub helilooming ka digitaalsete vahendite abil, kasutades muusikastuudioid ja tarkvara.
Etümoloogia
Eesti liitsõna: heli + looming (helide loomine, muusikateoste loomine)
Kasutusnäited
Arvo Pärdi helilooming on saavutanud rahvusvahelise tunnustuse.
Ta lõpetas konservatooriumi heliloomingu erialal.
Kaasaegne helilooming kasutab üha enam elektroonilisi vahendeid ja arvutitarkvara.