hukkamine
Hukkamine on kellegi tapmise või hävitamise toime, eriti karistusena või surmanuhtlusena. Samuti loomade surmamisega lõppev tegevus.
Hukkamine on tegusõnast «hukkama» tuletatud nimisõna, mis tähistab kellegi või millegi tapmise või hävitamise toimingut. Peamiselt kasutatakse seda inimeste või loomade tapmise kohta, eriti ametlikus või formaalses kontekstis. 1. Õiguslikus ja ajaloolises kontekstis tähendab hukkamine surmanuhtluse täideviimist ehk süüdimõistetu tapmist seadusest tuleneva karistusena. Ajaloos on kasutatud erinevaid hukkamismeetodeid nagu poominemine, giljotineerimine või laskmine. Eestis kaotati surmanuhtlus 1998. aastal. 2. Loomade puhul tähendab hukkamine loomade tapmist, näiteks ohtlike või haigete loomade puhul (näiteks metsloomad, kes kujutavad ohtu, või haigustõrjes farmiloomad). Samuti kasutatakse sõna ulukite küttimise või tapmise kohta. 3. Laiemas tähenduses võib hukkamine viidata ka esemete või objektide hävitamisele, kuigi see kasutus on harvem. Sõna kannab endas negatiivset tähendust ja viitab lõplikkusele ning pöördumatusele.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «hukkama», mis omakorda pärineb substantiivist «hukk» (surm, hukkumine).
Kasutusnäited
Surmanuhtluse kaotamisega keelustati ka hukkamine kui kriminaalkaristus.
Veterinaar otsustas haige looma hukkamise, kuna ravimiseks polnud enam võimalust.
Ajalooõpetaja rääkis tunnis keskaegsetest hukkamise meetoditest.