reisikiri
Reisikiri on kirjanduslik tekst, milles autor kirjeldab oma reisi, seal nähtu, kogetut ja mõtteid. Reisikiri võib olla nii faktiline reisikirjeldus kui ka kunstiline tegeliku või kujuteldava reisi käsitlus.
Reisikiri on kirjandusteos või artikkel, milles autor jagab oma reisikogemusi, kirjeldades külastatud kohti, kohtumisi kohalike inimestega, kultuurilisi tähelepanekuid ja isiklikke mõtisklusi. Reisikiri võib olla dokumentaalse iseloomuga, kus keskmes on faktid ja informatsioon, või kunstilisem, kus rõhk on muljete ja tunnete edasiandmisel. Reisikiri kui žanr on olnud populaarne juba sajandeid, andes lugejatele võimaluse tutvuda kaugemate maade ja kultuuridega. Eesti kirjanduses on tuntud reisikirju kirjutanud mitmed autorid alates 19. sajandist. Kaasajal avaldatakse reisikirju nii raamatutena, ajakirjades kui ka ajaveebides ja reisiblogides. Reisikiri erineb tavalisest reisijuhist selle poolest, et see on subjektiivsem ja isikupärasem, keskendudes autori isiklikele kogemustele ja tunnetele. Hea reisikiri ühendab informatiivse sisu huvitava jutustuslaadiga, pakkudes lugejale nii praktilisi teadmisi kui ka lugemiselamust.
Etümoloogia
Liitsõna sõnadest «reis» ja «kiri». Sõna «reis» pärineb alamsaksa keelest (reise), «kiri» on soome-ugri päritolu.
Kasutusnäited
Juhan Jaigi reisikiri «Kaug-Ida poole» ilmus 1909. aastal ja kirjeldab tema reisi Jaapanisse.
Ta avaldab oma reisikirju blogis, kus jagab muljeid Aasia riikidest.
Raamatukogus on terve riiuliviis 19. sajandi reisikirju eksootiliste maade kohta.