lugupidamine
Lugupidamine on austus ja väärtustamine teise inimese, tema väärtuste, saavutuste või positsiooni vastu.
Lugupidamine on suhtumine, milles väljendub teise inimese austamine, väärtustamine ja tema isikupära ning tähtsuse tunnustamine. See hõlmab nii väliseid viisakusvorme kui ka sisemist hoiakut, mis kajastab teise inimese väärikuse ja õiguste tunnustamist. Lugupidamine võib olla suunatud üksikisikule, rühmale, institutsioonile või abstraktsetele väärtustele ning see väljendub käitumises, sõnavõttudes ja otsustes. Lugupidamist nõudvad erinevad olukorrad nagu ametlik suhtlus, perekondlikud suhted, töökeskkond või avalik elu. Eesti kultuuris on lugupidamine oluline sotsiaalne väärtus, mis väljendub näiteks vanemaealisete ja ülemustes austamises. Kaasaegses ühiskonnas mõistetakse lugupidamist üha enam kui vastastikust ja tingimusteta hoiakut, mis ei sõltu ainult positsioonist või vanusest, vaid lähtub üldinimliku väärikuse tunnustamisest. Lugupidamise puudumine või selle rikkumine võib kaasa tuua sotsiaalseid konflikte ning on vastuolus nii eetiliste normide kui ka viisakusreeglitega.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «lugu pidama» ehk kellegagi või millegi üle arvet pidama, kedagi arvesse võtma ja väärtustama.
Kasutusnäited
Õpetaja võitis õpilaste lugupidamise oma õiglase ja hooliva suhtumisega.
Kolleegide vastastikune lugupidamine loob meeldiva töökeskkonna.
Kirjas väljendas ta sügavat lugupidamist professori töö ja teadmiste vastu.