aukartus
Aukartus on sügav austus ja lugupidamine millegi või kellegi vastu, millega kaasneb teatud kartuse või ehrfürchti tunne selle suuruse, vägevuse või pühaduse ees.
Aukartus on tugev emotsionaalne suhtumine, mis ühendab endas sügavat austust, imetlust ja teatud kartuse või alandlikkuse tunde millegi või kellegi ees, keda peetakse ülimaks, ülevaks või pühaks. See on iseloomulik religioonile, kus aukartust tunnistatakse jumaliku ees, aga ka looduse võimsate nähtuste, inimlike saavutuste või suurte isiksuste vastu. Aukartus erineb lihtsast kartusest selle poolest, et see sisaldab alati ka positiivset vaimustust ja tunnustust. Eesti keeles kasutatakse sõna «aukartus» ka väljendites nagu «aukartust äratav», «aukartusega suhtuma» või «aukartust tundma». Mõiste on oluline nii vaimses elus, eetikas kui ka kultuuri- ja loodussuhetes, väljendades inimese võimet tajuda enda piire ja tunnistada midagi ennast ületavat.
Etümoloogia
Liitsõna: au + kartus. Väljendab austust, mis on seotud teatud kartuse või aukohaga suhtumisega millegi väärika või püha ees.
Kasutusnäited
Ta vaatas looduse võimsusele vastu seistes aukartusega mäestiku poole.
Vanaema rääkis oma õpetajast alati suure aukartusega.
Kirik oli täis aukartust ja vaikust.