vennastekogudus
Vennastekogudus on kristlik usuline liikumine ja kogudusetüüp, mis rõhutab lihtsust, vennalikkust, isiklikku usku ning Piibli kui ainsa usuallikana tunnustamist. Eestis on vennastekogudused oluliseks osaks kristlikust kirikumaastikust alates 19. sajandist.
Vennastekogudus on kristlik usuliikumine, mis tekkis 19. sajandi alguses Saksamaal ja Šveitsis pietismi mõjul ning levis sealt edasi ka Eestisse. Liikumist iseloomustab Piibli-keskne usk, koguduse liikmete vennalikkus ja võrdsus, luterliku kirikukorra ja liturgia tagasilükkamine ning rõhuasetus isiklikul pöördumiskogemusel ja täiskasvanute ristimisel. Vennastekoguduste liikmed ei tunnusta riigikirikute hierarhiat ega formaalseid usutalitusi, vaid peavad oluliseks elav usuelu ja koguduse liikmete aktiivset osalust. Eestis jõudis vennastekoguduste liikumine laialdaselt levima 19. sajandi keskel, eriti põllumeeste ja käsitööliste seas. See pakkus alternatiivi Balti rüütelkonna poolt kontrollitud luterlikule kirikule ja andis lihtrahvale võimaluse jumalateenistusi omal keeles pidada ning koguduse asju ise korraldada. Vennastekogudused mängisid olulist rolli eesti rahvusliku ärkamisaja haridus- ja kultuurielus. Tänapäeval on Eestis arvukalt vennastekogudusi, mis kuuluvad Eesti Vennastekoguduste Liitu. Kogudused on kohalikult iseseisvad, kuid teevad omavahel koostööd ja järgivad sarnaseid põhimõtteid. Vennastekoguduste liikmed ristivad täiskasvanuid sukeldamise teel, peavad armulauapalvust ning rõhutavad misjonitööd ja kogudusekorra lihtsust.
Etümoloogia
Saksa keelest Brüdergemeinde, mis tähendab «vendade kogudus», viidates koguduse liikmete vennalikkusele ja võrdsusele.
Kasutusnäited
Ta käib iga pühapäev vennastekoguduse jumalateenistustel Tallinnas.
Vennastekogudus ristis uusi liikmeid suvel järves sukeldamise teel.
19. sajandil levisid vennastekogudused Eestis kiiresti just maapiirkondades.