ilmataat

nimisõna neutraalne kultuur

Ilmataat on rahvausundis taevajumal, kõrgemate loodusjõudude kehastus, kes valitseb taevast, ilma ja välku ning keda peeti kõige võimsamaks jumalaks.

Ilmataat on eesti ja soome-ugri rahvaste muistses usundis kõrgeim jumal, taevane isa, kes valitseb taeva, ilma, äikese ja pikse üle. Teda kujutati enamasti vanamehena, kes elab taeva all pilvedel ja saadab maa peale vihma, lund või päikesepaistelist ilmu. Ilmataat oli seotud viljakusega ja tema poole pöörduti põua või halva ilmaga. Eesti rahvausundis oli ilmataat üks olulisemaid jumalusi, kellele ohverdati ja kelle nime mainiti paljudes rahvajuttudes ja lootsudes. Tema sünonüümideks on taevataadi, taevane isa või lihtsalt taat. Kristluse levikuga sulandus ilmataadi kuju osaliselt kristliku jumalakujutelmaga, kuid tema mälestusjäljed säilisid pikalt rahvausundis ja folklooris. Mõistes 'ilmataat' võib tänapäeval viidata ka üldisemalt mingile kõrgemale jõule või looduse valitsejale poeetilises või kujundlikus tähenduses.

Etümoloogia

Liitsõna: 'ilm' (taevas, õhuruum, ilmastik) + 'taat' (vanaisa, vanamees). Viitab taevases sfääris elavale vanale ja austatud jumalale.

Kasutusnäited

  • Rahvajuttudes paluti ilmataadi käest head saaki ja soodsat ilma.
  • Muistne eestlane uskus, et ilmataat elab taeva all ja valitseb äikese üle.
  • Ilmataat oli eesti rahvausundis üks tähtsamaid jumalusi.

Otsi järgmist sõna: