IVF
IVF ehk in vitro fertilisatsioon on katseklaasiviljastus, kus munarakk ja seemnerakk viljastatakse laboris väljaspool naise keha ning seejärel asetatakse viljastatud munarakk (embrüo) emaka sisse.
IVF ehk in vitro fertilisatsioon on viljatusravi meetod, mida kasutatakse paaridel, kellel on raskusi loomulikul teel rasedaks jäämisega. Menetluse käigus võetakse naiselt hormoonstimulatsiooni abil munarakud, mis viljastatakse laboris mehe seemnerakkudega. Viljastatud munarakk (embrüo) kasvatatakse mõned päevad laboris ning seejärel asetatakse see naise emakasse, kus see võib edasi areneda raseduseks. Eesti keeles kasutatakse ka terminit katseklaasiviljastus, kuigi viljastamine ei toimu tänapäeval katseklaasis, vaid spetsiaalsetes laborinõudes. IVF-ravi on Eestis kättesaadav nii riiklikult osaliselt rahastatuna kui ka erakliinikutes. Meetod võimaldab ka geneetiliste häiretega embryote väljaselgitamist enne emakasse asetamist ning seda kasutatakse ka teatud pärilike haiguste vältimiseks. IVF-i edukus sõltub paljudest teguritest, sealhulgas naise vanusest, viljatuse põhjustest ja kasutatavate sperma- ning munarakkude kvaliteedist. Esimene IVF-meetodil sündinud laps tuli ilmale 1978. aastal.
Etümoloogia
Inglise keelest in vitro fertilisation, kus in vitro tähendab ladina keeles «klaasis» ja fertilisation «viljastamine»
Kasutusnäited
Pärast mitut ebaõnnestunud katset jäi paar lõpuks IVF-ravi abil rasedaks.
Eestis saavad teatud tingimustel paarid IVF-raviks riiklikku toetust.
Arst soovitas pöörduda viljatusklinikulsse, et alustada IVF-protseduuri.