julgus
Julgus on vaimne omadus, mis võimaldab tegutseda hirmudest ja riskidest hoolimata. Julgus tähendab kartmist tundes ikkagi edasi liikumist ja ohtude võtmist eesmärkide saavutamiseks.
Julgus on inimese iseloomuomadus ja vaimne jõud, mis võimaldab tegutseda ohtlike, ebakindlate või hirmutavate olukordade kiuste. Julge inimene tunneb hirmu, kuid ei lase sellel end seiskumast takistada – ta astub hirmu vaatamata vajalikke samme. Julgust peetakse üheks olulisemaks vooruseks nii igapäevaelus kui ka eetilistes süsteemides, kus see seostub aususe, õigluse ja põhimõtete eest seismisega. Julgus ei tähenda hirmutundetuse puudumist, vaid oskust hirmu trotsida. Psühholoogiliselt eristatakse füüsilist julgust (kehalise ohu korral tegutsemist) ja moraalset julgust (ebaõigluse vastu astumist, tõe kaitsmist, ebapopulaarsete valikute tegemist). Oluline on eristada julgust lohakusest või kergemeelsusest – tõeline julgus eeldab riskide teadvustamist ja kaalutletud otsuseid. Eesti kultuuris hinnatakse julgust eriti raskete ajalooliste sündmuste kontekstis, näiteks vastupanu osutamist okupatsioonivõimudele. Igapäevaelus võib julgus tähendada näiteks avalikku esinemist, uue karjääri alustamist või ebamugavate tõdede välja ütlemist.
Etümoloogia
Sõna «julgus» tuleneb eesti sõnast «julge», mis on germaani laenuline (võrdle rootsi djärv, saksa kühn). Eesti keeles on «julge» kasutuses vähemalt 16. sajandist.
Kasutusnäited
Tal jätkus julgust ülemuse vale otsuse vastu vaielda.
Päästja näitas üles suurt julgust, kui ta põlevasse majja sisenes.
Uue ettevõtte alustamiseks on vaja nii julgust kui ka planeerimist.