karburaator

nimisõna tehniline tehnoloogia

Karburaator on sisepõlemismootori seade, mis segab kütuse õhuga ning moodustab süttimiseks sobiva kütusesegu. Kasutatakse peamiselt vanemates bensiinimootorites.

Karburaator on mehaaniline seade, mis segab vedelat kütust (tavaliselt bensiini) õhuga ning juhib tekkinud kütusesegु sisepõlemismootori silindritesse. Seade töötab venturi toru põhimõttel: õhu kiiruse suurenemisel ahenikus tekib alarõhk, mis imeb kütust düüsist ning pihustab selle õhuvoolu sisse. Karburaator reguleerib kütusesegu koostist vastavalt mootori koormusele ja pöörlemiskiirusele.

Karburaatorid olid laialt levinud bensiinimootorites alates 19. sajandi lõpust kuni 1980.–1990. aastateni, mil neid hakati asendama täpsema ja ökonoomsema kütusesüstiga. Tänapäeval kasutatakse karburaatoreid veel mõnedes vanemates sõidukites, mootorsaagides, muruniidukites ja teistes väiksemootoritega seadmetes.

Karburaatori peamised osad on ujukikamber, düüsid, venturi toru ja klapimehhanismid. Seadme õige töö tagab mootori sujuva käigu, piisava võimsuse ja mõistliku kütusekulu. Valesti seadistatud karburaator põhjustab mootori ebastabiilset käiku, suurenenud kütusekulu või lämbumist.

Etümoloogia

Laenatud prantsuse keelest (carburateur), mis tuleneb sõnast carburер 'süsinikuga rikastama'. Prantsuse sõna lähtub omakorda ladinakeelsest carbo 'süsi'.

Kasutusnäited

Vana auto karburaator vajab puhastamist ja seadistamist.
Mootorsae karburaator läks ummikusse ja mootor hakkas kärbsema.
Mehaanik reguleeris karburaatori düüse, et mootor töötaks sujuvamalt.
Kaasaegsed autod kasutavad karburaatori asemel kütuse sissepritsesüsteemi.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt