kerima
Kerima on tegusõna, mis tähendab millegi keerdujat kuju andmist, ümber mässimist või rulliks kokku keeramist. Samuti liikumist pöörlevalt või veerevalt.
Kerima on eesti keele põlissõna, mis kirjeldab tegevust, kus midagi kerutakse, mässitakse või rullitakse kokku. Põhitähendus on millegi keerduja kuju andmine või ümbermässimine, näiteks lõnga kerida, linti kerida, juukseid kerivate lokkidesse. Teine oluline tähendus on veerev, pöördlev liikumine - pall kerib mäest alla, silmad kerivad peast. Kasutatakse ka ülekantud tähenduses, näiteks «aeg kerib edasi» või «mõtted kerivad peas». Sageli esineb koos eesliitega (üles kerima, kokku kerima, lahti kerima), mis täpsustavad tegevuse suunda või tulemust. Igapäevaelus kohtame kerimist nii käsitöös (lõnga kerida, kududa), juuksehooldes (lokkis kerivad juuksed, fööniga kerivad lokkid), kui ka liikumises (auto kerib kilomeetreid maha).
Etümoloogia
Soome-ugri algupära sõna, suguluses soome keele «keriä» (kerida, rullida) ja ungari «gurul» (veerema) sõnaga. Pärineb arvatavasti ürgsoomeugri tüvest, mis tähistas pöörlevat liikumist.
Kasutusnäited
Vanaema keris villa pallideks, et talvel sokkide jaoks lõnga oleks.
Tuul keris langenud lehed keerisesse ja keris neid mööda tänavat edasi.
Juuksur kerib mu juuksed suurte lokkidena üles ja fikseerib lakiga.