kirjavahemärk
Kirjavahemärk on kirjakeeles kasutatav märk, mis aitab teksti liigendada, täpsustada selle tähendust ja korraldada lausete struktuuri. Eesti keeles kasutatavad peamised kirjavahemärgid on punkt, koma, semikoolon, koolon, küsimärk, hüüumärk, jutumärgid, sidekriipsud ja sulud.
Kirjavahemärk on kirjutatud tekstis kasutatav mittehääldatav märk, mis aitab lugejal teksti mõista, annab lausetele õige rütmi ja väljendab kirjutaja kavatsust. Kirjavahemärgid tähistavad pausiid, intonatsiooni, lõike ning aitavad eristada küsimusi, hüüatusi ja tsitaate. Kirjavahemärkide õige kasutamine on oluline osa keeleoskusest ning nende vale paigutamine võib muuta lause tähendust või muuta teksti raskesti loetavaks. Eesti õigekirja järgi kasutatakse kirjavahemärke rangete reeglite alusel, mida õpetatakse koolis osana eesti keele grammatikast. Peamised kirjavahemärgid eesti keeles on punkt (.), koma (,), semikoolon (;), koolon (:), küsimärk (?), hüüumärk (!), jutumärgid ("..."), sidekriipsud (-, –, —), kolm punkti (...), sulud ( ), nurksulud [ ] ja kaldkriips (/). Kirjavahemärkide kasutamise oskus on oluline nii ilukirjanduses, ajakirjanduses kui ka igapäevases suhtluses. Digitaalajastul on kirjavahemärkide tähtsus hoopis kasvanud, kuna kirjaliku suhtluse maht on suurenenud ning emotsioonide ja tooni väljendamine tekstis sõltub sageli just kirjavahemärkide õigest ja loovast kasutamisest.
Etümoloogia
Liitsõna: kirja (kirjutatud tekst) + vahemärk (vahet või piiri näitav märk). Tähistab märki, mis eristab ja eraldab kirjutatud teksti osi.
Kasutusnäited
Õpetaja kontrollis, kas õpilased oskavad kirjavahemärke õigesti kasutada.
Lause lõppu tuleb panna kirjavahemärk, tavaliselt punkt, küsimärk või hüüumärk.
Koma on üks keerulisemaid kirjavahemärke, mille paigutamine valmistab paljudele raskusi.