kõnelemine
Kõnelemine on suuline suhtlemine, mille käigus inimene väljendab mõtteid, tundeid ja informatsiooni hääle ja sõnade abil.
Kõnelemine on üks inimese põhilisi suhtlusviise, mille puhul kasutatakse häält ja keelt mõtete, tunnete, teadmiste ja teabe edastamiseks. See on keerulise füsioloogilise ja vaimse protsessi tulemus, mis hõlmab hingamist, häälekasti tööd, artikulatsiooni ning ajupiirkondade koostööd. Kõnelemist eristavad mitteverbaalsest suhtlusest selged keelelised struktuurid ja sõnade kasutamine. Kõnelemisoskus areneb inimesel lapsepõlves loomulikult keelekeskkonna mõjul, kuid selle täiustamine jätkub kogu elu. Kõnelemise kvaliteeti mõjutavad paljud tegurid nagu hääldus, tempo, intonatsioon, sõnavara rikkus ja selgus. Erinevates kultuurides ja keelekeskkondades võib kõnelemise stiil ja kombed erineda. Avalik kõnelemine ehk esinemisoskus on eraldi oskus, mida õpetatakse ja harjutatakse. Kõnelemishäired nagu kogemine või afaasia võivad takistada sujuvat suhtlemist ja vajavad logopeedilist abi.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «kõnelema», mis omakorda on seotud sõnaga «kõne». Sõnajuur «kõne» on algupärane eesti sõna, mis tähistab suulist väljendust.
Kasutusnäited
Lapse kõnelemine hakkas arenema umbes kaheaastaselt.
Avalik kõnelemine tekitab paljudes inimestes ärevust.
Ta parandas oma kõnelemist logopeedikursustel käies.