konstruktivism

1. Kunstivool, mis tekkis 1910. aastate lõpus Venemaal ja saavutas haripunkti 1920. aastatel. Konstruktivistid nagu Vladimir Tatlin, Aleksandr Rodtšenko ja El Lissitzky loobus traditsioonilisest kunsti mõistest ja rõhutas geomeetrilisi vorme, tööstuslikke materjale ning kunsti praktilist funktsiooni. Konstruktivism mõjutas arhitektuuri, graafilist disaini, tüpograafiat ja tööstuskujundust, propageerides ideed, et kunst peaks teenima ühiskonda ja olema kõigile kättesaadav. Tüüpilised tunnused on asümmeetriline kompositsioon, puhas geomeetria, piiratud värvigamma (sageli punane, must ja valge) ning fotomontaaži kasutamine. 2. Pedagoogikas ja psühholoogias õpikäsitus, mille kohaselt õppija ei võta teadmisi passiivselt vastu, vaid konstrueerib neid aktiivselt oma kogemuste ja eelteadmiste põhjal. Konstruktivistliku õppimise teooria rajajateks peetakse Jean Piaget'd ja Lev Võgotski. See rõhutab õppija aktiivset rolli, probleemipõhist õpet ja õppimist sotsiaalses kontekstis. Kaasaegses hariduses mõjutab konstruktivism õppekavade koostamist ja õpetamismeetodeid, toetades õpilaskeskset lähenemist. 3. Filosoofias epistemoloogiline suund, mis väidab, et teadmised ja tõde ei ole objektiivselt antud, vaid sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis konstrueeritud. Sotsiaalne konstruktivism uurib, kuidas ühiskondlikud institutsionad, keel ja kultuur kujundavad meie arusaama reaalsusest.