kritiseerimine

Kritiseerimine on protsess, mille käigus hinnatakse, analüüsitakse ja tuuakse esile kellegi tegevuse, otsuste, tööde või käitumise puudused, vead või negatiivsed küljed. Kriitika võib olla suuline või kirjalik, avalik või privaatne, ning seda tehakse väga erinevates kontekstides – alates igapäevastest vahekorrad kuni teadusliku ja kunstilise kriitikani. Kritiseerimise eesmärk võib olla väga erinev: konstruktiivse kriitika puhul püütakse aidata teist inimest või organisatsiooni paremaks saada, osutades konkreetsetele probleemidele ja pakkudes lahendusi. Destruktiivne kriitika seevastu keskendub peamiselt vigade leidmisele ja hukka mõistmisele ilma parandusettepanekuteta, mis võib kahjustada suhtes ja vähendada motivatsiooni. Kultuurikriitikas ja meediakeskkonnas on kritiseerimine oluline osa avalikust arutelust – näiteks kunstikriitika, raamatuarvustused või poliitilise tegevuse analüüs. Töökeskkonnas on tagasiside andmine ja vastuvõtmine, sealhulgas konstruktiivne kritiseerimine, oluline arengu- ja õppimisvahend. Eesti ühiskonnas peetakse oluliseks oskust kritiseerida viisakalt ja asjakohaselt, austades teise inimese väärikust ka siis, kui tema tööd või tegevust hinnatakse negatiivselt. Liigne või ebaõiglane kritiseerimine võib viia konflikti, pingeteni või isegi kiusamise tunnusteni, mistõttu on oluline eristada konstruktiivset tagasisidet destruktiivsest rünnakust.