kunstlik viljastamine
Kunstlik viljastamine on meditsiiniline protseduur, mille käigus munarakk viljastatakse spermatosoidiga laboris või munarakk asetatakse emakasse ilma loomulikku suguühenduseta, et saavutada rasedus.
Kunstlik viljastamine on reproduktiivmeditsiini valdkonna protseduur, mida kasutatakse viljatuse raviks või raseduse saavutamiseks juhtudel, kus loomulik eostamine ei ole võimalik või soovitud. Kõige laialdasemalt kasutatakse terminit kahe meetodi kohta: intrauteriinne inseminatsioon (IUI), kus puhastatud seemnevedelik viiakse otse emakasse, ning katseklaasiviljastamine ehk in vitro viljastamine (IVF), kus munarakud võetakse kehast välja ja viljastatakse laboris spermatosoidiga, misjärel arenev embrüo viiakse emakasse. Kunstlikku viljastamist kasutatakse mitmesuguste viljatuse põhjuste korral, sealhulgas munajuhatoru ummistuste, meeste viljatuse, endometrioosi või põhjuseta viljatuse puhul. Samuti võimaldab see üksikutel naistel ja samasooliste paaridel saada lapsi. Eestis pakuvad kunstliku viljastamise teenuseid mitmed reproduktiivmeditsiini keskused ning teatud juhtudel on võimalik saada selleks haigekassa rahastust. Loomakasvatuses kasutatakse kunstlikku viljastamist laialdaselt tõuaretuse eesmärgil, et levitada paremaid geneetilisi omadusi ilma loomade kokkutoimetamise vajaduseta.
Kasutusnäited
Pärast mitut ebaõnnestunud katset õnnestus paaril lõpuks kunstliku viljastamise abil laps saada.
Haigekassa rahastab kunstlikku viljastamist teatud tingimustel kuni kolm korda.
Kaasaegses loomakasvatuses on kunstlik viljastamine tõuaretuse põhimeetod.