ladina
Ladina keel on Latiumi piirkonnast pärit indoeuroopa keel, mis oli Rooma impeeriumi ametlik keel ja mida kasutatakse siiani teaduses, meditsiinis, õiguses ja katoliku kirikus.
Ladina keel on iidne indoeuroopa keel, mis sai alguse Latiumi piirkonnast Itaalias ja sai Rooma impeeriumi laienemisega laialt levinud keeleks. Klassikaline ladina keel oli kasutusel umbes 75 eKr kuni 3. sajandini pKr ning sellest arenes välja vulgaarladina keel, millest kujunesid hiljem romaani keeled (itaalia, prantsuse, hispaania, portugali, rumeenia keel jt). Ladina keelt kasutatakse tänapäeval veel mitmes valdkonnas: meditsiinis (anatoomilised terminid), loodusteaduses (liikide teaduslikud nimed), õiguses (õigusterminid), katoliku kirikus (liturgia), motoode ja vanasõnade väljendamisel. Eesti keeles on arvukalt ladina laensõnu, mis on tulnud kas saksa või vene keele vahendusel (nt ülikool, teater, professor). Ladina tähestik on aluseks paljude kaasaegsete keelte kirjasüsteemidele, sealhulgas eesti keelele. Ladina keelt õpetatakse klassikalise hariduse osana ning seda peetakse Euroopa kultuuri ja teaduse alustalade üheks oluliseks komponendiks.
Etümoloogia
Nimetus pärineb Latiumi (Latium) piirkonnast Kesk-Itaalias, kus elas Rooma asutanud Ladina (Latini) hõim.
Kasutusnäited
Meditsiinis kasutatakse ladina keelt anatoomiliste terminite tähistamiseks.
Kõigi taimede ja loomade teaduslikud nimed on ladina keeles.
Keskajal oli ladina keel Euroopa haritlaste ühine suhtluskeel.
Katoliku kirik peab siiani jumalateenistusi osaliselt ladina keeles.
Paljud õigusterminid ja motoosõnad pärinevad ladina keelest.