linnakodanik
Linnakodanik on linnas elav inimene, linna elanik. Ajaloolises tähenduses oli linnakodanik keskajal ja varauusajal linnaõigustega isik, kellel oli õigus osaleda linna juhtimises ja tegelda käsitöö või kaubandusega.
Linnakodanik on tänapäevases kasutuses inimene, kes elab linnas või linnaasulas, vastandina maaelule ja maarahvale. Sõna rõhutab inimese seotust linliku elukeskkonnaga ning tema osalemist linnaühiskonnas. Linnakodanike hulka kuuluvad kõik linnas elavad inimesed, olenemata nende sotsiaalsest staatusest või tegevusalast. Ajaloolises kontekstis tähistab linnakodanik keskaja ja varauusaja linna täisõiguslikku elanikku ehk kodanikku (ladina keeles civis, saksa keeles Bürger). Keskaegsed linnakodanikud moodustasid eraldi seisuse, kellel oli õigus omada linnas kinnisvara, tegeleda käsitöö või kaubandusega, osaleda linna juhtimises ning kasutada linna privileege. Linnakodaniku staatuse sai tavaliselt pärast teatava aja möödumist linnaelanikuna, maksu tasumist ning vandumist. Mittelinnakodanikke nimetati elanikeks või asukateks, kellel polnud täielikke õigusi. Eesti ajaloos olid linnakodanikeks peamiselt sakslased, kuid linnaõigusi said omandada ka eestlased, kuigi see oli raskendatud. Tänapäeval kasutatakse sõna 'linnakodanik' ka väärtushinnanguna, tähendades kultuurset, haritut või linlikke kombeid omavat inimest, vastandina 'maainimesele' või 'provintslikule'.
Etümoloogia
Liitsõna sõnadest 'linn' ja 'kodanik'. Sõna 'kodanik' pärineb sõnast 'kodu', tähendades algselt koduomanikku või oma kodu omavat inimest. Linnakodanik on kalke saksa keele sõnast Stadtbürger või Bürger.
Kasutusnäited
Keskajal said Tallinna linnakodanikeks peamiselt saksa päritolu kaupmehed ja käsitöölised.
Kaasaegne linnakodanik on harjunud kiire elutempoga ja kergesti kättesaadavate teenustega.
17. sajandil pidi linnakodanik maksma regulaarselt makse ja osalema linna kaitsmisel.