maskikandmine

Maskikandmine on praktika, kus inimene katab oma näo, eriti suu ja nina piirkonna, maski või respiraatoriga. Peamine eesmärk on vähendada nakkushaiguste levikut, kaitsta end õhusaaste, allergeenide või ohtlike ainete eest ning mõnel juhul täita ametlikke nõudeid. Maskikandmine muutus ülemaailmselt laialt levinuks COVID-19 pandeemia ajal alates 2020. aastast, kui paljudes riikides, sealhulgas Eestis, kehtestati maskikandmise kohustus avalikes siseruumides, ühistranspordis ja teistes kohtades, kus füüsiline distants ei olnud võimalik. Maskikandmisel on mitu eesmärki: kirurgilised maskid ja tekstiilmaskid vähendavad tilknakkuse levikut, kuna need takistavad hingamisel ja köhimisel eralduvate tilkade levikut; FFP2, FFP3 ja N95 respiraatorid pakuvad paremat kaitset ka kandja enese jaoks, filtreerides sissehingatavas õhus olevaid viirusi ja baktereid. Maske kasutatakse ka tervishoius (kirurgid, hambaarstid), ehituses ja tööstuses (tolmu ja kemikaalide eest kaitseks) ning Aasias on maskikandmine juba enne pandeemiat olnud laialt levinud õhusaaste ja viisakuse märgina haigena olles. Eestis tekitas maskikandmise kohustus pandeemia ajal palju arutelu nii meditsiinilisest, poliitilisest kui ka vabaduste seisukohast.