murdekeel
Murdekeel on keele piirkondlik või kohalik teisend, mis erineb kirjakeelest häälduse, sõnavara ja grammatika poolest. Eesti murdekeeli jagunevad peamiselt põhja-eesti ja lõuna-eesti murderühmadesse.
Murdekeel on keele kohalik või piirkondlik kõnevorm, mis erineb kirjakeelest ja teistest murretest häälduse, sõnavara, grammatika ja mõnikord ka süntaksi poolest. Murded kujunevad keele loomulikul arenemisel eri piirkondades, kus keelepruuk on pikema aja jooksul eraldatuna teistest aladest arenenud. Eesti keeles eristatakse kahte peamist murderühma: põhja-eesti murded (rannikumurre, keskmurre, kirdemurre, idamurre, saarte murre) ja lõuna-eesti murded (Tartu, Võru, Mulgi, Setu murre). Lõuna-eesti murded erinevad põhja-eesti murretest nii palju, et mõnikord käsitletakse neid isegi eraldi keeltena. Murdekeeled on olulised keele ajaloo, kultuuri ja identiteedi säilitamisel. Tänapäeval on murdekeelte kasutus vähenenud, kuid neid püütakse säilitada murdeuuringute, murdetekstide ja kohaliku kultuuritegevuse kaudu. Kirjakeel ei põhine ühel murrakul, vaid on kehtestatud ühtne norm, mida õpetatakse ja kasutatakse ametlikus suhtluses ning kirjanduses.
Etümoloogia
Liitsõna: murre + keel. Murre tuleb sõnast murdma (jagama, eraldama), viitab keele jagunemisele piirkondlikeks eripäradeks.
Kasutusnäited
Minu vanaema räägib siiani kodus murdekeelt, kuigi koolis õpetas ta kirjakeelt.
Eesti murdekeeled jagunevad põhja- ja lõunaeesti murderühmadeks.
Murdekeel peegeldab piirkonna ajalugu ja kultuurilist eripära.