murre
Murre on keele piirkondlik või sotsiaalne teisend, mis erineb kirjakeelest ja teistest murretest häälduse, sõnavara ja grammatika poolest. Eestis eristatakse peamiselt põhja-eesti ja lõuna-eesti murdeid.
Murre on keele kohalik või piirkondlik variant, mis erineb kirjakeelest ja teistest murretest häälduse, sõnavara, grammatiliste vormide ja mõnikord ka süntaksi poolest. Murded kujunevad välja geograafilise eraldatuse, ajalooliste ja sotsiaalsete tegurite mõjul ning kannavad endas piirkonna kultuurilist identiteeti ja ajalugu. Eesti keeles jagatakse murded kahte peamisse rühma: põhja-eesti murded (tallinna, ida-, lääne-, kesk-, rannikumurre ja idamurre) ja lõuna-eesti murded (tartu, võru, mulgi ja setu murre). Lõuna-eesti murded erinevad põhja-eesti murretest sedavõrd palju, et mõned keeleteadlased peavad neid eraldi keelteks. Võru ja setu murre on Eestis eriti elujõulised ning nende kõnelejad peavad oma keelt sageli pigem eraldi keeleks kui murdeks. Murded on tänapäeval taandumas standardkeele ja liikuvuse tõttu, kuid paljudes piirkondades on need endiselt igapäevases kasutuses ning nende säilitamiseks tehakse teadlikke pingutusi. Murrete uurimine on osa dialektoloogiast ning see annab väärtuslikku teavet keele ajaloo ja arengu kohta.
Etümoloogia
Sõna «murre» pärineb tegusõnast «murdma» ning viitab kirjakeelest «murdumisel» tekkinud keelevariantidele.
Kasutusnäited
Vanaema räägib endiselt puhast murret ning kasutab sõnu, mida kirjakeeles enam ei kohta.
Võru murre on nii omapärane, et seda õpetatakse kohalikes koolides eraldi keelena.
Eesti murded on väärtuslik osa rahvuskultuurist ja nende säilitamine on oluline.
Keeleteadlased koguvad murrete atlasesse üles erinevate piirkondade keelekasutust.
Lõuna-Eesti murded erinevad põhjaeestlastele sageli raskesti mõistetavad.