kirjakeel

nimisõna neutraalne haridus

Kirjakeel on keele normitud ja ühtlustatud kirjalik kuju, mida kasutatakse ametlikes tekstides, hariduses, meediас ja ilukirjanduses. Kirjakeel järgib kindlaid õigekirja-, grammatika- ja sõnavarareegleid.

Kirjakeel on keele normitud variant, mis on fikseeritud kirjas ja mida reguleerivad keelereeglid, õigekirjanormid ning grammatilised standardid. Kirjakeel erineb kõnekeelest suurema ühtluse, püsivuse ja ülerегionaalse kasutuse poolest.

Eesti kirjakeel põhineb keskmurdel ja selle normingut korraldab Eesti Keele Instituut koostöös Emakeele Seltsiga. Kirjakeele aluseks on õigekeelsussõnaraamatud, grammatikad ja keelehooldealased otsused. Kirjakeelt õpetatakse koolis ning see on kohustuslik kasutamiseks riigiasutustes, õigusaktides, õpikutes ja avalikus suhtluses.

Kirjakeel areneb aeglasemalt kui kõnekeel ja peegeldab keeleühenduse üldtunnustatud norme. See tagab keele stabiilsuse ja arusaadavuse erinevate piirkondade ning põlvkondade vahel. Kirjakeele hoidmine ja arendamine on osa rahvuskultuuri säilitamisest.

Kirjakeelt eristatakse murdekeelest, kõnekeelest ja slängist. Samas võib kirjakeel aja jooksul omaks võtta kõnekeelest pärit sõnu ja väljendeid, kui need muutuvad piisavalt laialt kasutatuks ja sobivad kirjakeele süsteemi.

Etümoloogia

Liitsõna komponentidest 'kiri' ja 'keel'. Tähendab keelt, mida kasutatakse kirjas, vastandina kõnekeelele.

Kasutusnäited

Õpetaja rõhutas, et kirjandis tuleb kasutada kirjakeelt, mitte kõnekeelt.
Eesti kirjakeel kujunes välja 19. sajandil rahvusliku ärkamisaja käigus.
Ametlikes dokumentides peab järgima kirjakeele norme ja õigekirjareegleid.
Sotsiaalmeedias segunevad sageli kirjakeel ja argikeelsed väljendid.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt