rahvakeel
Rahvakeel on rahva igapäevases suhtluses kasutatav keel, mis erineb kirjakeelest suurema spontaansuse, murdeliste joonte ja kõnekeelsete väljendite poolest.
Rahvakeel on keelekuju, mida rahvas kasutab igapäevases suulises suhtluses ja mitteametlikes olukordades. See erineb normitud kirjakeelest paindlikuma grammatika, murdeliste eripärade ja kõnekeelsete väljendite rohkuse poolest.
Rahvakeelt iseloomustab loomulik areng rahva seas, mitte teadlik normimine või kirjakeele reeglite järgimine. Selles võivad esineda kohalikud murdevormid, lühendatud sõnakujud ja rahvapärased väljendid, mis kirjakeeles ei ole tavapärased.
Rahvakeel on oluline rahvuskultuuri kandja ja keele elujõu näitaja. Folkloristika ja keeleteadus uurivad rahvakeelt keele ajaloo, murrete ja keelemuutuste mõistmiseks. Rahvakeele sõnavara ja väljendusviisid on rikastanud kirjakeelt läbi aegade.
Tänapäeval kasutatakse mõistet vahel ka tähistamaks lihtsustatud, kõigile arusaadavat keelekasutust, mis on vastandatud erialakeelele või keerukale ametikeelele.
Rahvakeelt iseloomustab loomulik areng rahva seas, mitte teadlik normimine või kirjakeele reeglite järgimine. Selles võivad esineda kohalikud murdevormid, lühendatud sõnakujud ja rahvapärased väljendid, mis kirjakeeles ei ole tavapärased.
Rahvakeel on oluline rahvuskultuuri kandja ja keele elujõu näitaja. Folkloristika ja keeleteadus uurivad rahvakeelt keele ajaloo, murrete ja keelemuutuste mõistmiseks. Rahvakeele sõnavara ja väljendusviisid on rikastanud kirjakeelt läbi aegade.
Tänapäeval kasutatakse mõistet vahel ka tähistamaks lihtsustatud, kõigile arusaadavat keelekasutust, mis on vastandatud erialakeelele või keerukale ametikeelele.
Kasutusnäited
Eesti rahvakeel on säilitanud palju iidseid sõnu ja väljendeid, mis kirjakeeles enam ei esine.
Regilaulu keelt peetakse vana eesti rahvakeele väärtuslikuks allikaks.
Ametnike dokumendid tuleks tõlkida rahvakeelde, et need oleksid kõigile arusaadavad.