õhusõiduk
Õhusõiduk on seade või sõiduvahend, mis on mõeldud lendamiseks või liikumiseks õhus. Õhusõidukiteks loetakse lennukid, helikopterid, õhupallid, suunajalennukid ja muud õhus liikuvad aparaadid.
Õhusõiduk on seade või sõiduvahend, mis on konstrueeritud õhus liikumiseks ja lendamiseks. Õhusõidukite hulka kuuluvad nii mootoriõhusõidukid (lennukid, helikopterid, autogiirrid) kui ka mootrita õhusõidukid (purjelennukid, kuumaõhupallid, suunajalennukid, paraplaanid). Õhusõiduki määratlus hõlmab kõiki aparaate, mis suudavad lennata atmosfääris, kasutades selleks aerodunaamilisi jõude, kergemaid-kui-õhk gaaside üleslükkejõudu või mootorjõudu. Eesti õigusruumis reguleerib õhusõidukite käitamist lennundusseadus, mis määratleb nõuded õhusõidukite registreerimisele, hooldusele ja kasutamisele. Igal õhusõidukil peab olema registreerimismärk ja lennukõlblustunnistus. Õhusõidukite juhid peavad omama vastava kategooria lennutunnistust. Rahvusvahelises lennunduses kasutatakse süsteemi, kus õhusõidukid jagunevad kategooriatesse sõltuvalt nende tüübist, kaalust ja kasutusotstarbest. Väikeõhusõidukite populaarsus on Eestis kasvanud, hõlmates nii sportlennundust kui ka äri- ja eralennundust.
Etümoloogia
Liitsõna: õhu (genitiivatribuut sõnast õhk) + sõiduk (sõitma-tuletis, liikumisvahend)
Kasutusnäited
Lennuväljal seisis mitu õhusõidukit, oodates oma järjekorda õhkutõusuks.
Piloot kontrollis enne starti, et õhusõiduk oleks täielikult lennukõlblik.
Droonid on tänapäeval ühed levinumad mehitamata õhusõidukid.