helikopter

nimisõna neutraalne tehnoloogia

Helikopter on õhusõiduk, mis tõuseb õhku ja liigub ühe või mitme rootori (pöörlevate tiibade) abil, suutes tõusta ja maanduda vertikaalselt ning libiseda õhus paigal.

Helikopter on õhusõiduk, mida iseloomustab vertikaalne tõus ja maandumine ning võime libiseda õhus paigal. Erinevalt lennukist ei vaja helikopter tõusmiseks ega maandumiseks pikka lennurada, vaid saab tõusta ja laskuda otse püstsuunas. Liikumisjõu annab helikopterile üks või mitu rootorit – suuri pöörleva tiibadega konstruktsioone, mis loovad tõstejõu. Peamine rootor asub tavaliselt helikopteri kohal horisontaalselt ja sabas on väiksem rootor, mis hoiab tasakaalu ja võimaldab juhtida lennu suunda. Helikoptereid kasutatakse laialdaselt nii tsiviil- kui ka sõjalistel eesmärkidel. Tsiviilsfääris leiavad need rakendust kiirabiteenuses (patsientide kiire transportimine), otsingute ja päästetöödel raskesti ligipääsetavates kohtades, tuletõrjes, politseitegevuses, uudistesaadete võtetel ning turismiretkedel. Sõjaväes kasutatakse lahinghelikoptereid, transpordipersonali ja varustust või teostatakse luuret. Helikoptri eeliseks on manööverdamisvõime – ta saab maanduda väikestele pindadele, liikuda aeglaselt ja täpselt ning libiseda paigal õhus. Puuduseks on suhteliselt madal lennukiirus, lühem lennuulatus ja suurem kütusetarbimine võrreldes lennukitega.

Etümoloogia

Pärineb kreeka keelest: helix (keeris, spiral) + pteron (tiib, sulg). Sõna loodi 19. sajandi lõpus, kui hakati arendama vertikaalselt tõusvaid lenduriid.

Kasutusnäited

Kiirabi helikopter toimetas raske vigastusega matkaja kiiresti haiglasse.
Politsei kasutas helikopterit, et jälitada põgenevat sõidukit.
Üle linna lendas madalalt sõjaväe helikopter, mille rootori müra oli kaugele kuulda.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt