eluiga
Eluiga on ajavahemik elusa olendi sünnist surmani või eseme, nähtuse või organisatsiooni tekkest kadumiseni. Inimeste ja loomade puhul väljendab see, kui kaua keegi või miski keskmiselt või tegelikult elab.
Eluiga on aeg, mille jooksul elus organism, ese, nähtus või organisatsioon eksisteerib. Bioloogilises mõttes tähendab see ajavahemikku sünnist surmani. Inimeste puhul eristatakse keskmist eluiga (statistiline näitaja, mis näitab, kui vanaks teatud populatsiooni esindajad keskmiselt elavad) ja tegelikku eluiga (konkreetse isiku eluaastate arv). Eestis on keskmine eluiga 2020. aastate alguses ligikaudu 79 aastat, kusjuures naistel on see märgatavalt pikem kui meestel. Eluiga sõltub paljudest teguritest: geneetikast, eluviisist, keskkonnast, tervishoiust ja sotsiaal-majanduslikest tingimustest. Teiste liikide eluiga võib varieeruda suuresti: mõned putukad elavad vaid mõne päeva, kilpkonnad võivad elada üle saja aasta, samas kui teatud puuliigid võivad elada tuhandeid aastaid. Tehnilises ja majanduskeeles kasutatakse mõistet ka tehnika, toodete, hoonete või organisatsioonide kohta, tähistamaks nende kasutus- või eksisteerimisperioodi. Näiteks räägitakse elektroonikatoote eeldatavast elueast või ettevõtte elutsükli pikkusest. Demograafias on eluea pikenemise trendi jälgimine oluline rahvastikupoliitika ja pensionisüsteemi planeerimise seisukohalt.
Etümoloogia
Liitsõna: elu + iga (ajavahemik, ajastu). Eesti keeles on sõna 'iga' tähendanud aega, ajastut või perioodi.
Kasutusnäited
Eesti naiste keskmine eluiga on umbes viis aastat pikem kui meestel.
Nutitelefonide eluiga on tavaliselt 3-5 aastat, sõltuvalt kasutusintensiivsusest.
Galápagose hiiglaskilpkonna eluiga võib ulatuda üle 100 aasta.
Tervislik toitumine ja regulaarne liikumine aitavad pikendada eluiga.
Ajalooliselt on inimeste keskmine eluiga viimase sajandi jooksul märkimisväärselt kasvanud.