pikaealisus

Pikaealisus on pika eluea omadus, mis väljendub võimes elada tavapärasest kauem ja saavutada kõrge vanus. Inimeste puhul tähendab see enamasti eluiga üle 85-90 aasta, kuigi täpne määratlus sõltub kontekstist ja ajastu keskmisest elueast. Pikaealisus ei tähenda mitte ainult pikka iga, vaid sageli ka head tervislikku seisundit kõrges eas. Bioloogilises ja meditsiinilises kontekstis eristatakse elukestust (maksimaalne võimalik eluiga) ja eluiga (tegelikult elatud aastad). Pikaealisuse uurimine on tänapäeval oluline teadusharu, mis käsitleb vananemise mehhanisme, geneetilisi tegureid, eluviisi mõju ja keskkonnatingimusi, mis mõjutavad eluea pikkust. Tuntumad pikaealisuse piirkonnad maailmas on nn sinised tsoonid (Okinawa Jaapanis, Sardiinia Itaalias, Ikaria Kreekas), kus on ebatavaliselt palju üle 100-aastaseid elanikke. Pikaealisust mõjutavad nii geneetilised tegurid (umbes 25-30%) kui ka eluviis, toitumine, füüsiline aktiivsus, sotsiaalsed sidemed ja stressitase. Eestis on keskmine eluiga meestel umbes 74 ja naistel 83 aastat, seega pikaealiseks võib pidada inimest, kes ületab oluliselt neid keskmisi näitajaid.