vananemine
Vananemine on bioloogiline protsess, mille käigus organismi füüsioloogilised funktsioonid nõrgenevad, kudede taastumisvõime väheneb ja suremus suureneb. Vananemisega kaasnevad nähtavad muutused välimuses (kortid, hallid juuksed) ning suureneb vastuvõtlikkus haigustele.
Vananemine on kõigi elusorganismide loomulik bioloogiline protsess, mille käigus keha rakud, koed ja organid järk-järgult kaotavad oma funktsionaalset võimekust. See on keerukas nähtus, mida mõjutavad nii geneetilised kui keskkonnafaktorid ning mis avaldub füüsiliste, psüühiliste ja sotsiaalsete muutustena. Inimestel algab vananemine tavaliselt täiskasvanueas, kuigi mõned protsessid võivad alata juba varem. Vananemise välised tunnused hõlmavad naha elastsuse vähenemist ja kortsude teket, juuste hallimist ja hõrenemist, lihaskonna vähenemist ning liikumisvõime aeglustumist. Sisemised muutused puudutavad kõiki elundeid: süda ja veresooned muutuvad jäigemaks, luud hõrenevad, nägemine ja kuulmine nõrgenevad, mälu ja kognitiivsed võimed võivad halveneda. Vananemist uuritakse gerontoloogia ja geriaatria raames. Teadlased on tuvastanud mitmeid vananemise põhjuseid: rakkude DNA kahjustused, telomeeride lühenemine, valkude valesti voltumised, põletik ja oksüdatiivne stress. Vananemise kiirust saab mõjutada eluviisiga: tervislik toitumine, regulaarne liikumine, stress juhtimime ja piisav uni võivad aeglustada vananemisprotsessi ning pikendada tervist eluaega. Eesti ühiskonnas, nagu teisteski arenenud riikides, on rahvastiku vananemine oluline demograafiline trend, kus elanikkonna keskmine vanus tõuseb ning vanemaealiste osakaal suureneb.
Etümoloogia
Tuleneb eesti sõnast «vana» ja tuletusliitega -ne-, tegusõna «vananema» nimisõnastus.
Kasutusnäited
Regulaarne liikumine ja tasakaalustatud toitumine võivad vananemise protsessi aeglustada.
Naha vananemine on nähtav protsess, mida soodustavad päikesekiirgus ja suits.
Eesti rahvastiku vananemine toob kaasa vajaduse suurendada tervishoiu- ja hooldusteenuste mahtu.