vanadus

Vanadus on inimese elukaare viimane etapp, mis järgneb keskeas ja kestab elu lõpuni. Bioloogiliselt iseloomustab vanadust organismi järkjärguline nõrgenemine, kudede ja elundite funktsiooni vähenemine ning taastumis- ja kohanemisvõime langus. Väliselt avaldub see kortsumisel, juuste halli jäämises, liikumisvõime vähenemises, kuulmise ja nägemise halvenemises ning haigustele vastuvõtlikkuse suurenemises. Tänapäeva meditsiini arenguga on vanaduse kvaliteet ja kestus oluliselt paranenud. Sotsiaalselt algab vanadus sageli pensionile jäämisega, mis Eestis toimub tavaliselt 60-70 eluaasta vahel. Seda perioodi nimetatakse ka eakaeas või kolmandaks eaks. Vanadusega kaasnevad muutused elukorralduses, sotsiaalsetes rollides ja majanduslikud kitsendused, kuid ka rohkem vaba aega pere, hobide ja reisimise jaoks. Psühholoogiliselt võib vanadus tuua kaasa tarkuse, kogemuse ja emotsionaalse küpsuse suurenemist, kuid ka kognitiivse võimekuse aeglustumist, mäluhäireid ja mõnikord dementsust. Oluline on eristada normaalset vananemist patoloogilisest vananemisest ning hoida elukvaliteeti liikumise, sotsiaalse aktiivsuse ja vaimse tegevuse kaudu. Demograafiliselt on vanaduse osakaal Eesti ja teiste arenenud riikide elanikkonnas kasvamas, mis toob kaasa väljakutseid tervishoiule, sotsiaalhoolekandele ja pensioonisüsteemile.