võlaõigus
Võlaõigus on eraõiguse valdkond, mis reguleerib isikute vahelisi varalisi suhteid, lepinguid ja kohustusi. See määrab kindlaks, kuidas tekivad ja lõpevad võlasuhted ning millised on võlausaldaja ja võlgniku õigused ja kohustused.
Võlaõigus on õigusharu, mis reguleerib võlasuhteid ehk õigussuhteid, kus ühel poolel (võlausaldajal) on õigus nõuda teiselt poolelt (võlgnikult) teatud tegu (näiteks raha maksmist, asja üleandmist või teenuse osutamist) ning võlgnikul on kohustus see nõue täita. Võlaõigus hõlmab eelkõige lepinguõigust, mis reguleerib erinevaid lepingutüüpe nagu ostu-müügileping, üürileping, töövõtuleping, käsundusleping ja paljud teised. Lisaks lepingulistele võlasuhetele reguleerib võlaõigus ka lepinguväliseid võlasuhteid, mis tekivad näiteks kahju tekitamisest (deliktiõigus), alusetust rikastumisest või päästekuludest. Eestis on võlaõiguse põhiallikaks võlaõigusseadus (VÕS), mis jõustus 2002. aastal ja mis põhineb suuresti Saksa õiguse eeskujul. Võlaõigus moodustab koos asjaõiguse, perekonna- ja pärimisõigusega tsiviilõiguse ehk eraõiguse süsteemi. Võlaõiguse tundmine on oluline igapäevaelus, sest suurem osa meie igapäevastest tehingutest - alates poes ostlemisest kuni töö- või üürilepingute sõlmimiseni - põhineb võlaõiguslikel suhetel.
Etümoloogia
Sõna koosneb osistest "võla" (kohustus, millest tuleb vabaks saada) ja "õigus" (käitumisnormide süsteem). Võlaõigus tõlkena vastab saksa keele terminile Schuldrecht ja ladina keele terminile ius obligationum.
Kasutusnäited
Ülikooli õigusteaduskonnas õpitakse võlaõigust tavaliselt teise või kolmanda aasta jooksul.
Võlaõiguse järgi on müüjal kohustus anda ostetud asi üle ja ostjal maksta kokkulepitud hind.
Lepingu sõlmimisel tuleb arvestada võlaõigusseaduses sätestatud nõuetega.