nägemismeel
Nägemismeel on üks viiest põhilisest meelest, mis võimaldab silmade abil tajuda valgust, värve, vorme ja ruumilist keskkonda.
Nägemismeel ehk nägemisvõime on meeleelund, mis võimaldab organismil tajuda visuaalset informatsiooni ümbritseva keskkonna kohta. Inimesel toimub nägemine silmade kaudu: valgus läbib sarvkesta ja läätse, projitseerub võrkkestale, kus valgusimpulsid muudetakse närvisignaalideks, mis liiguvad nägemisnärvi kaudu ajju. Ajukoores tekib visuaalne pilt, mille abil inimene eristab objekte, nende värve, vorme, suurusi, liikumist ja ruumilist paigutust. Nägemismeel on inimese jaoks kõige olulisem meeltest, kuna umbes 80% informatsioonist ümbritseva maailma kohta saadakse just nägemise kaudu. Nägemismeele häired võivat olla kaasasündinud või omandatud ning hõlmavad näiteks lühi- ja kaugnägelikkust, värvipimedat, piiratud nägemist või pimedust. Nägemismeele kvaliteeti mõjutavad nii füsioloogilised tegurid (silma ehitus, läätse elastsus) kui ka väliskeskkond (valgustus, ekraaniaeg).
Etümoloogia
Eesti liitsõna: nägema + meel. Sõna 'nägema' lähtub soome-ugri algkeelest, 'meel' on samuti soome-ugri päritoluga sõna, mis tähistab meelt kui meeleorganit.
Kasutusnäited
Nägemismeel on inimese kõige olulisem meeltest igapäevases toimetulekus.
Vanusega võib nägemismeel nõrgeneda ja vajada prillide abi.
Öösiti, kui valgust on vähe, ei tööta nägemismeel nii täpselt kui päeval.