onomatopöa
Onomatopöa on hääljäljendussõna ehk sõna, mis jäljendab helisid, mida ta tähistab, nagu näiteks "müksuma", "kõmin" või "kriuksuma".
Onomatopöa on keeleline nähtus ja sõnaliik, kus sõna kõlaline kuju matkib või jäljendab seda heli, mida ta tähistab. Sellised sõnad püüavad edasi anda looduses või igapäevaelus esinevaid helisid keeleliste vahendite abil. Eesti keeles nimetatakse onomatopöad ka hääljäljendussõnadeks või helikujunditeks. Tüüpilised näited on loomade häälitsusi edastavad sõnad nagu "kaakuma" (vares), "määgima" (lammas) või "murruma" (kass), loodushääli tähistavad sõnad nagu "kohin", "särin", "kõmin", ning igapäevaseid helisid edastavad väljendid nagu "koputama", "klikk" või "prahvakas". Onomatopöasid kasutatakse sageli ilukirjanduses ja lastekeeles, et muuta tekst elavamaks ja värvikamaks. Erinevates keeltes võivad samad helid saada erineva keelelise kuju vastavalt keele helistruktuurist tulenevatele võimalustele ja piirangutele.
Etümoloogia
Pärineb kreeka keelest: onoma 'nimi, sõna' + poiein 'tegema, looma'
Kasutusnäited
Luuletuses kasutas autor palju onomatopöad nagu "kriuksuma" ja "kohin", et luua õhustikku.
Laste pildiraamatutes on onomatopöad väga levinud, sest lapsed õpivad nende kaudu loomade hääli.
Eesti keele onomatopöad erinevad inglise keele omadest, näiteks koer "haugub" eesti keeles, aga inglise keeles "barks".