oode
Oode on pidulik ja ülev luuleteos, mis ülistab või kiidetab mingit isikut, sündmust, nähtust või abstraktset mõistet.
Oode on luuležanr, mis väljendab ülevat ja pidulikku suhtumist oma teemasse. Oode iseloomustab ülestõstetud stiil, paatoslik toon ja enamasti üsna range vormiline ülesehitus. Oodi teemaks võib olla isik (näiteks kangelane, valitseja), abstraktne mõiste (vabadus, armastus, tarkus), loodusnähtus või oluline sündmus. Oodi eesmärk on ülistada, kiidetada ja väljendada sügavat imetlust või austust teema suhtes. Žanrina pärineb oode antiikajast, kus seda kasutas eriti meisterlikult kreeka luuletaja Pindaros ning hiljem ka Horatius Rooma kirjanduses. Antiikoodid olid sageli mõeldud ettekandmiseks pidustustel, võistlustel või muudel avalikul üritustel. Renessansi ja klassitsismi ajal taasavastati oode kui žanr ning see levis üle Euroopa. Kuulsaid oodide loojaid on Friedrich Schiller («Oode rõõmule»), John Keats ja paljud teised suurmeistrid. Eesti kirjanduses on oodilisi elemente leidunud paljude autorite loomingus, kuigi puhas oode kui žanr pole olnud nii levinud kui teistes luulelihkides. Tänapäeval võib oodi kohata ka populaarkultuuris, kus mõistet kasutatakse mõnikord laiemalt mis tahes üleva või kiitva teksti kohta.
Etümoloogia
Tuleneb kreeka sõnast ōidē (ᾠδή), mis tähendab 'laul'. Ladina keeles ode, sealt edasi euroopa keeltesse.
Kasutusnäited
Schilleri oode rõõmule on tuntud kogu maailmas ja moodustab osa Beethoveni 9. sümfooniast.
Luuletaja kirjutas oodi kodumaale, milles ülistab Eesti looduse ilu.
Antiikaja oodid olid mõeldud esitatavaks pidustustel ja võistlustel.