orkestratsioon
Orkestratsioon on muusikateose seadmine orkestritele, kus helilooja või seadja määrab kindlaks, millised pillid ja milliseid heliridu mängivad.
Orkestratsioon on muusikateoste loomise ja töötlemise tehnika, kus määratakse kindlaks, kuidas muusikamaterjal jagatakse erinevate orkestripillide vahel. See hõlmab otsuseid selle kohta, millised pillid või pillirühmad mängivad milliseid meloodiaid, harmooniat ja rütme, ning kuidas neid kombineeritakse soovitud kõlavärvide ja dünaamilise mõju saavutamiseks. Orkestratsioon võib olla algne, kui helilooja kirjutab teose kohe orkestritele, või järeltöötlus, kus näiteks klaveripartii või kammerliku teose põhjal luuakse orkesterversioon. Hea orkestratsioon arvestab iga pilli või pillirühma kõlalisi omadusi, registrit ja tehnilist võimekust. See nõuab põhjalikku tundmist pillide omadustest, nende kombineerimise võimalustest ning akustikast. Orkestratsioon mõjutab oluliselt muusikateose kõlavärvide rikkust ja emotsionaalset mõju. Tuntud orkestreerijate hulka kuuluvad Maurice Ravel, Nikolai Rimski-Korsakov ja Richard Strauss. Eesti muusikas on oluline roll olnud näiteks Heino Elleri ja Eduard Tubina orkestratsioonikunstil.
Etümoloogia
Prantsuse keelest orchestration, mis omakorda tuleneb kreeka sõnast orchestra (tantsukoht, orkester).
Kasutusnäited
Modest Mussorgski klaveritsükli «Pildid näituselt» kuulsaim orkestratsioon on Maurice Raveli loodud.
Helilooja õppis Pariisis orkestratsiooni kunsti ja pööras erilist tähelepanu puhkpillide kasutamisele.
Sümfoonia mõju tuleb suuresti tema särava orkestratsiooni arvele, kus iga pillirühm on kasutatud virtuoosselt.