pasun
Pasun on vaskpillide hulka kuuluv puhkpill, millel on pikk sirge või osaliselt keerduv toru ning laialt avanev kell. Pasunat kasutatakse nii orkestrites, puhkpilliorkestrites, sõjaväeorkestrites kui ka džässmuusikas.
Pasun on vaskpillide rühma kuuluv puhkpill, mida iseloomustab pikk toru ja laialt laienev kell. Pilli puhutakse läbi huuliku ning heli kõrgust reguleeritakse libiseva U-kujulise toruga, mida tuntakse kui juhtrust või kultsi. Pasunal puuduvad ventiilid, mis eristab seda teistest vaskpillidest nagu trompet või tuuba. Pilli iseloomustab sügav, rikas ja õilis helikõla, mis võib varieeruda pehme, meloodilisest kuni kõmiseva ja võimsani. Pasunat kasutatakse laialdaselt erinevates muusikažanrites. Sümfooniaorkestrites on tavaliselt kaks kuni neli pasunat, puhkpilliorkestrites moodustavad pasunad olulise osa madalate häälte sektsioonis. Džässmuusikas on pasun oluline sooloinstrument, mida on kasutanud sellised legendaarsed muusikud nagu Glenn Miller ja Tommy Dorsey. Sõjaväeorkestrites on pasun traditsiooniliselt tähtsal kohal. Pasunapere hõlmab mitmeid eri suurusega pille, sealhulgas tenorpasun (kõige levinum), bassipasun ja kontrabassipasun. Pilli õppimine nõuab head hingamistehnikat ja huulelihaste arengut.
Etümoloogia
Laenatud saksa keelest (Posaune), mis omakorda pärineb ladina keelest (bucina, tuba). Sõna on eesti keeles kasutusel juba 19. sajandist.
Kasutusnäited
Orkestri pasunad kõlasid pidulikult sümfoonia lõpuosas.
Poiss hakkas muusikakoolis pasunat õppima, kuna talle meeldis pilli sügav ja õilis kõla.
Džässansamblis mängis soolot vana kogenud pasunimees.