piinamine
Piinamine on tahtlik valu, kannatuse või alanduse tekitamine teisele inimesele, kas füüsiliselt või vaimselt. Rahvusvahelise õiguse järgi on piinamine inimõiguste raske rikkumine ja kuritegu.
Piinamine on teise inimese tahtlik ja süstemaatiline allutamine füüsilisele või vaimsele valule, kannatusele või alandusele. See hõlmab laia valikut tegusid alates otsesest füüsilisest vägivallast kuni psühholoogilise surve ja alandamiseni. Piinamine võib hõlmata löömine, põletamine, elektrilööke, veepiinamist, unepuudust, isolatsiooni ning muid meetodeid, mis tekitavad äärmuslikku valu või stressi. ÜRO piinamise vastase konventsiooni järgi on piinamine rahvusvahelise õiguse järgi keelatud ja karistatav ning seda peetakse üheks raskemaks inimõiguste rikkumiseks. Konventsioon määratleb piinamisena teo, mida sooritatakse tavaliselt info hankimiseks, karistamiseks või hirmutamiseks ning mida teeb või lubab riigi esindaja. Paljud riigid, sealhulgas Eesti, on ratifitseerinud piinamise vastased rahvusvahelised lepingud ja keelavad selle oma seadustes. Ajalooliselt on piinamist kasutatud nii kohtumenetlustes, karistussüsteemides kui ka sõjaliste konfliktide käigus, kuid tänapäeval peetakse seda universaalselt lubamatu praktikaks. Laiemas tähenduses võib piinamisest kõnelda ka ülekandeliselt, viidates igasugusele pikale ja valusale kogemusele, näiteks pikk ootamine või vaimne kannatamine.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «piinama», mis omakorda pärineb eesti keele põlissõnavarast ning on seotud valu ja kannatuse tekitamisega.
Kasutusnäited
Rahvusvahelise õiguse järgi on piinamine absoluutselt keelatud ja seda ei saa õigustada ühegi olukorraga.
Mitmed organisatsioonid jälgivad, et vangistuses viibivaid inimesi ei allutataks piinamisele.
Pikk ootamine järjekorras oli talle otsekui piinamine.