pinge
Pinge on füüsikas elektrivälja tugevust iseloomustav suurus, mis väljendab elektrilaengu liikuma panevat jõudu kahe punkti vahel. Mõõdetakse voltides (V).
1. Füüsikas ja elektrotehnikas on pinge ehk elektripinge elektrivälja tugevust iseloomustav suurus, mis näitab elektrilaengu ühelt punktilt teisele liikuma panevat jõudu. Pinge mõõdetakse voltides (V) ja see tekib kahe erineva elektrilise potentsiaaliga punkti vahel. Näiteks Eesti tavapärane võrgupinge on 230 volti. 2. Üldkeeles tähistab pinge psühholoogilist või emotsionaalset survet, stressi või ärevust. Selles tähenduses kirjeldab see seisundit, kus inimene tunneb end koormatud, pinges või ebamugavalt. Näiteks töösituatsioonis võib tekkida pinge tähtaegade või konfliktide tõttu. 3. Pinget kasutatakse ka füüsilise pinge tähenduses, näiteks lihasspinge puhul, kui lihased on kokkutõmmunud või pinges. Samuti võib pinge tähistada pingelist olukorda või suhteid inimeste vahel, näiteks diplomaatilist pinget riikide vahel või pinget peresuhetes. Kõigis tähendusvarjundites viitab pinge seisundile, kus eksisteerib mingi jõud, surve või ebatasakaal.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «pingutama», mis on seotud sõnaga «pingul» (tugev, kange, välja venitatud). Elektripinge terminina võeti kasutusele füüsikaterminoloogia kujunemisel 19.-20. sajandil.
Kasutusnäited
Elektrik mõõtis pistikupesas pinget ja tegi kindlaks, et see vastab normile.
Eksamieelne pinge oli klassiruumis käega katsutav.
Pikk istumisasend tekitas õlgades ja kaelas ebameeldivat pinget.