pliiats
Pliiats on kirjutusvahend, mille sees on grafiitsüdamik ja millega saab joonistada või kirjutada paberile halli või musta joont, mida on võimalik kustukummiga ära kustutada.
Pliiats on üks levinumaid kirjutus- ja joonistusvahendeid, mis koosneb puidust, plastikust või metallist korpusest ning selle sees asuvast grafiitsüdamikust. Graafit on süsiniku vorm, mida sageli segastatakse pliiga, kuigi tänapäevased pliiatsite südamikud ei sisalda pliid. Nimetus pärineb ajast, mil kirjutamiseks kasutati päriselt pliivarrukesi. Pliiatsiga kirjutatud teksti või joont on võimalik kustukummiga parandada, mis eristab seda pastapliiatsist või tindipliiatsist. Pliiatsite südamikud jagunevad kõvadusastmete järgi, mida tähistatakse tähiste H (hard ehk kõva), B (black ehk must) ja F (firm ehk tugev) ning numbritega. Pehmed pliatsid (2B, 4B, 6B jne) jätavad tumedama ja pehmema joone ning sobivad joonistamiseks, kõvad pliatsid (2H, 4H jne) jätavad heleda ja terava joone ning sobivad täppistööks. HB ja F on keskmise kõvadusega ning kõige levinumad kirjutamiseks. Pliiatsite valmistamise keskuseks on ajalooliselt olnud Nürnberg Saksamaal, kus tegutseb tuntud firma Faber-Castell. Eestis on pliiats olnud põhiline koolivarustuse osa ning igapäevane kirjutusvahend nii lastel kui täiskasvanutel.
Etümoloogia
Sõna «pliiats» tuleneb materjalist plii, millest tehti varasemaid kirjutusvarrukesi, kuigi tänapäevased pliiatsite südamikud on grafiidist. Eesti keelde on sõna tulnud saksa keele sõnast Bleistift (pliivarras).
Kasutusnäited
Laps võttis pliiatsi ja hakkas vihikusse kirjutama.
Joonistamiseks kasutab kunstnik pehmeid pliiatsite komplekti.
Eksamil ei tohi kasutada pastapliiatsit, ainult pliiatsit.