pööning
Pööning on hoone kõige ülemine korrus või ruum katuse all, mida kasutatakse tavaliselt asjade hoidmiseks või elamiseks.
Pööning on hoone kõige ülemine ruum, mis asub katuse all ja mille lagi moodustub katusekonstruktsioonist. Traditsioonilises eesti talumajanduses oli pööning oluline hoiuruum, kus hoiti vilja, kuivatati taimi ja säilitati muid põllumajandussaadusi. Linnamajades ja kaasaegsetes hoonetes on pööningud sageli remonditud eluruumideks või tööruumideks. Pööningkorterid (inglise keeles loft või attic apartment) on populaarsed just vanalinna hoonetes, kus kõrged katused ja pikiaknad loovad erilise õhkkonna. Pööningule pääseb tavaliselt trepist või redelist. Arhitektuuris eristatakse eluks kohandatud pööningukorrust (mansardkorrus) ja hoiupööningutest. Eesti rahvakultuuris olid pööningud ka kohtumispaigad ja salapaigad, mis on jätnud jälje rahvaluulesse ja kirjandusse.
Etümoloogia
Sõna «pööning» pärineb alamsaksa keelest (Böning, Böninge), mis tähendas katusealust ruumi või lage. Eesti keelde levis keskaegse linnaehituse ja kaubanduse mõjul.
Kasutusnäited
Vanavanemad hoidsid pööningul vanu ajakirju ja perepilte.
Suviti muutus pööning liiga kuumaks, sest päike paistis otse katusele.
Kortermaja pööningukorrus ehitati ümber kahe magusa väikekorteri.