puue
Puue on inimese kehalise, vaimse või meeleseisundi häire või kahjustus, mis takistab igapäevaelus toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist võrdselt teistega. Puue võib olla kaasasündinud või omandatud.
Puue on püsiv või pikaajaline terviseseisundist tulenev funktsioonihäire, mis võib olla seotud liikumise, nägemise, kuulmise, vaimse arengu, käitumise või muu elutähtsa funktsiooni piiranguga. Puue tekib, kui inimese terviseseisund koostoimes ühiskonna takistuste ja hoiakutega raskendab võrdset osalemist hariduses, töös ja igapäevaelus. Puude hulka loetakse nii füüsilised (nt liikumispuue, nägemispuue, kuulmispuue) kui ka intellektipuuded, psüühikahäired ja kroonilised haigusseisundid. Eesti õiguses reguleerib puudega inimeste õigusi puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. Puuet hinnatakse puude raskusastme järgi (raske, sügav, keskmine või kerge puue), mis määrab sotsiaaltoetuste ja teenuste saamise õiguse. Kaasaegne käsitlus rõhutab, et puue ei ole ainult meditsiiniline seisund, vaid suuresti ühiskondlik konstruktsioon - barjääride kõrvaldamisega saab puudega inimeste osalusvõimalusi oluliselt parandada. Rahvusvaheliselt lähtutakse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist, mis käsitleb puuet inimõiguste küsimusena.
Etümoloogia
Sõna «puue» tuleb tegusõnast «puuduma» - millestki puudus, vaegus, puudulikkus. Kasutusel alates 20. sajandist meditsiinilise ja sotsiaalse terminina.
Kasutusnäited
Liikumispuue võib olla tingitud seljaajuvigastusest või sünnipärasest seisundist.
Tööandja peab tagama puudega töötajale vajalikud abivahendid ja kohandused.
Nägemispuue ei takista tänapäeval paljudel inimestel täisväärtuslikku tööelu.