rändekriis
Rändekriis on olukord, kus riik või piirkond ei suuda toime tulla järsult suurenenud või kontrollimatult kulgevate rändevoogudega, mis tekitab pingeid ühiskonnas, riigihallatuses ja poliitilises süsteemis.
Rändekriis on olukord, kus riik või piirkond seisab silmitsi ootamatult suure või kontrollimatu sisserände lainega, millega riigi süsteemid ei suuda normaalselt toime tulla. See võib hõlmata põgenike, varjupaigataotlejate või ebaseadusliku rände järsku kasvu, mille tagajärjel koormuvad üle piirikontroll, vastuvõtusüsteemid, majutus-, sotsiaal- ja tervishoiuteenused. Rändekriis tekitab sageli poliitilisi pingeid nii riikide vahel kui ka riikide siseselt, tuues kaasa avalikke vaidlusi sisserändepoliitika, rahvusliku julgeoleku ja humanitaarkohustuste üle. Euroopa Liidus seostatakse rändekriisi eeskätt aastatega 2015-2016, kui Euroopasse jõudis üle miljoni varjupaigataotleja, peamiselt Süüriast, Iraagist ja Afganistanist. See pani proovile EL-i ühise varjupaigasüsteemi, tekitas erimeelsusi liikmesriikide vahel ning viis mõnes riigis valitsuskriisideni. Rändekriis ei ole ühekordne sündmus, vaid korduvalt esinev nähtus, mida võivad põhjustada sõjad, kodusõjad, tagakiusamine, looduskatastroofid või majanduslangused lähteriikides. Eestis on rändekriisiga seotud eelkõige EL-i ühine poliitika ja arutelud varjupaigataotlejate ümberpaigutamise üle liikmesriikide vahel. 2020. aastate alguses tekkis uus rändekriis seoses Valgevene poolt korraldatud hübriidoperatsiooniga, kus kolmandate riikide kodanikke suunati EL-i välispiiril (Poola, Leedu, Läti) nõudma EL-i sisenemist.
Kasutusnäited
2015. aasta rändekriis sundis Euroopa Liitu üle vaatama oma ühise varjupaigapoliitika.
Valgevene algatatud rändekriis Balti riikide piiril oli hübriidoperatsioon, mille eesmärk oli destabiliseerida EL-i.
Rändekriisi lahendamiseks on vaja tasakaalu humanitaarkohustuste ja riigi võimekuse vahel.