retoorika
Retoorika on kõne- ja kirjutamiskunst, mis õpetab veenvalt, mõjuvalt ja kaunilt väljenduma. Laiem tähendus hõlmab ka stiili, väljendusviisi ja keelekasutust, eriti avalikus suhtluses.
Retoorika on kõne- ja kirjutamiskunst, mis käsitleb veenva, mõjuva ja esteetiliselt kõrgetasemelise suhtluse põhimõtteid ja tehnikaid. Klassikalise retoorika põhielemendid hõlmavad argumenteerimist, stiili, ülesehitust ja esitusviisi. Retoorika õpetab, kuidas kujundada oma mõtteid nii, et need jõuaksid kuulajani või lugejani võimalikult mõjusalt. Retoorika kui õpetusala on läbi aegade olnud oluline osa haridusest. Antiikaegses Kreekas ja Roomas peeti retoorikat üheks põhiliseks vabaks kunstiks. Suurimad antiikaegsed retoorikaõpetajad ja -teoreetikud olid Aristoteles, Cicero ja Quintilianus. Retoorika õpetati kui avaliku esinemise, kohtukaitse ja poliitilise kõnekunsti alust. Tänapäeval kasutatakse sõna «retoorika» ka laiemalt, viidates kellegi kõne- või kirjutamisstiilile, väljendusviisile või argumenteerimise laadile. Näiteks võib rääkida poliitilisest retoorikast, reklaamiretoorikast või ametlikust retoorikast. Mõnikord kasutatakse sõna ka negatiivses tähenduses, viidates tühisele või vaid väliste efektide poole püüdlevale kõneviisile («ainult retoorika, mitte sisu»).
Etümoloogia
Ladina keelest rhetorica, kreeka keelest rhētorikē (tekhnē) – kõnekunst, sõnast rhētōr – kõneleja, kõnemees.
Kasutusnäited
Poliitiku retoorika oli veenev ja hästi üles ehitatud.
Kursus õpetab retoorikat ja avaliku esinemise tehnikaid.
See on vaid tühi retoorika, mis ei põhine tegelikel faktidel.