surmatants
Surmatants on keskajast pärit kunstiline ja kirjanduslik motiiv, kus surm tantsib koos erinevate ühiskonnagruppide esindajatega, rõhutades surma vältimust ja kõigi inimeste võrdsust surma ees.
Surmatants (ladina keeles Danse Macabre, saksa keeles Totentanz) on keskajast pärit allegooriline kujund, kus surm, tavaliselt skeleti või luukollina kujutatud, tantsib koos elavate inimestega või kutsub neid tantsima. Motiiv tekkis 14.-15. sajandil seoses musta surma (katku) epideemiate ja sõdade tekitatud surmahirmuga. Surmatants kujutas erinevate ühiskonnaklasside esindajaid – paavstist kuni kerjuseni –, kellest keegi ei pääse surma eest, rõhutades seega kõigi inimeste võrdsust ja surma vältimust sõltumata sotsiaalsest seisusest või rikkusest. Surmatantsu motiiv oli laialt levinud keskaja ja renessansiaja kunstis, eriti seinamaalides kirikutes ja kloostrites, aga ka kirjanduses ja muusikas. Tuntuim näide on Tallinna Niguliste kiriku surmatantsu fragment, mis on osa 15. sajandi lõpul maalitud suurest kompositsioonist. Tänapäeval kasutatakse surmatantsu mõistet ka laiemalt kirjanduses, muusikas ja popkultuuris metafoorina surma, hävingu või lõpu kohta, samuti on see inspireerinud paljusid hilisemaid kunstnikke ja heliloojaid.
Etümoloogia
Prantsuse keelest «danse macabre», mille päritolu on ebaselge. Tõenäoliselt tuleneb keskaegsest ladina tekstist või seostub araabia sõnaga «maqabir» (hauad).
Kasutusnäited
Niguliste kiriku surmatants on üks väheseid säilinud keskaegseid surmatantsu kujutisi Põhja-Euroopas.
Keskaja surmatants meenutas inimestele, et rikkus ja võim ei päasta surma eest.
Helilooja Saint-Saënsi sümfooniline poeem Surmatants kujutab skelette südaöösel tantsimas.