surnukuur
Surnukuur on hoone või ruum, kuhu paigutatakse surnud inimeste säilmeid enne matmist või tuhastamist. Surnukuurid asuvad tavaliselt haiglate, krematooriumide või surnuaedade juures.
Surnukuur on hoone või ruum, kus hoitakse surnud inimeste säilmeid ajutiselt enne matmist, tuhastamist või patoloogilist uurimist. Surnukuurides säilitatakse surnukehi jahutatud tingimustes, et aeglustada lagunemisprotsessi. Eestis asuvad surnukuurid tavaliselt haiglate juures, kus tehakse ka surmajärgseid uuringuid, samuti krematooriumide ja suurte surnuaedade juures. Haigla surnukuuris võidakse teha ka lahangu ehk autopsiat, et selgitada surma põhjust. Surnukuur on oluline nii meditsiinil kui ka matuseteenuste osutamisel, pakkudes kohta, kus lähedased saavad hüvasti jätta ning kus korraldatakse surnukeha ettevalmistamist matusteks. Sõna koosneb osadest «surnu» ja «kuur», kus kuur tähistab lihtsamat, abihoonet. Tänapäeval kasutatakse mõnikord ka terminit «surnutemaja» või ametlikumat väljendit «patoloogiakeskus», kuid surnukuur on endiselt levinud igapäevases kõnepruugis.
Etümoloogia
Liitsõna komponentidest «surnu» (surnud inimene) ja «kuur» (lihtsam abikõrvalehoone, ait).
Kasutusnäited
Pärast surma toimetati tema säilmed haigla surnukuuri.
Lahang tehakse surnukuuris, et selgitada surma täpne põhjus.
Lähedased saavad surnukuuris lahkunuga hüvasti jätta enne matuseid.